Gili Air -> Ubud 11. detsember

Magasin öösel tekk pea peal ja käsi ka, et ma ei kuuleks või vähemalt summutaks korralikult, kui sisalik peaks toas jälle hääli tegema ja oma kohalolekust märku andma. Võin öelda, et siiski kuulsin, aga üritasin sellest mitte välja teha ja endale sisendada, et minu juurde tal asja ei ole.

Hommikul ärkasin nägu paistes, otsaesine oli nagu õhupall, parem silm vaevalt lahti ning põsed punnis. Tundub, et Balil tehtud Botox ebaõnnestus silmade ümber, et tekkis komplikatsioon. Nii palju siis raha kokku hoiust...




Tegelikult ma ei tea, mis juhtus, aga nägu paistes ja proovisin saarel leida igasuguseid vahendeid ja võimalusi, et sellega toime tulla. Võtsin parakat lootuses, et äkki mõjub, määrisin igasuguste aloe geelide ja kreemidega, aga paremaks ei läinud. Variant, et päikese allergia ja püüdsin nii vähe päikse käes olla, kui võimalik.

Sõime Janariga hommikusöögi, bronnisime tagasisõidu laevapiletid Padang Paisse ning jäime oma paati ootama. Nagu ka siia tulekul, siis pidime keset vett ühelt paadilt teisele hüppama koos oma kohvritega ning sõit võis alata. Janar muidugi suurema osa ajast magas, mina vaatasin vett, muretsesin oma kohutava väljanägemise pärast ja tundsin koguaeg, kuidas olukord läheb aina kehvemaks ja paistetus suureneb. Laevas käis ka film taustaks, mis ei teinud olemist sugugi paremaks. Kahjuks filmi nime ei näinud, aga 4 meest liikusid looduses nagu raftingul puust alusel ja mingi hetk läks punt 2, et üks osa liikus maismaad pidi ja vett mööda. Vee transport kiiremas voolus vastu ja juhtus õnnetus. Igatahes, minule mõjus filmis see, et ühel meestest oli otsaees paistetus, väike auk ja seal all liikus midagi. Mingi hetk tiris ta sealt välja pika ussi :O See film ajas olemise veel õõnsamaks, üritasin küll paista rahulik, kuid eks ma ikka mõtlesin, et mida ma olen söönud, peale määrinud, millega pestnud jne... Väljas käisin muidugi nokamüts peas, et liiga palju vaatajate tähelepanu ei saaks ning päikese eest oleks veidigi varjus. Välja nägin ja näen ikka veel nagu pomps või peksa saanud naine :(



Padang Pais laeva ukse juures ootasid agressiivsed taksojuhid, kes proovisid oma õnne. Meil oli tagasisõidu pileti sees bussisõit Ubudi. Bussis oli mul suht kehva olla. Tundsin, kuidas olukord muudkui halvenes. Ka vasaksilm hakkas kinni paistetama. Pisarad tahtsid juba vaikselt silma tulla mõtlemisest, aga pidasin veel vastu. Nii, kui Ubudis maha sain, jätsin Janari kohvrite valvesse ja läksin apteeki. Apteegist näitasin nägu, aga nad ei osanud midagi arvata. Küsisin päikesepõletusele kreemi ja allergia rohtu. Eeldusel, et on päikeseallergia vms. Võtsin käppelt rohu.

Võtsime takso Dewi Sri Private Villasse. Janar kauples hinna 100 000 IDR-le. Villa on amazing. Minu, Janari, Vahuri ja Olle päralt on terve 2 korruseline villa oma basseiniga :) Villa rent 69 euri öö koos hommikusöögi ja 1 tasuta edasi-tagasi sõiduga päevas Ubudi.








Esimestena oli meil Janariga õnne ja saime toa valida ning jäime ootama reisiselle Ollet ja Vahurit. 

Mina vahepeal suutsin leida külmkapist jääkuubikuid ja lasin nendega nägu üle ning määrisin peale päikesepõletuse kreemi, kuid olukord ei tahtnud hakata ikka veel taanduma. Kasutasin ka Google tohtri abi ja proovisin leida, kas kellelgi on sarnast juhtumit olnud. Leidsin viite "Swollen Faced Drunk syndrome" ja et keegi oli 2 päeva haiglas.

Kui reisisellid saabusid, pidid nad peaaegu pikali kukkuma, kui hea ma välja näen :D Sain Vahurilt Eestist toodud allergiarohu ja võtsin ka selle sisse kuna meeleheide hakkas juba võimust võtma. Pidime linna peale minema, aga mul nägu ainult rohkem paistetas ja nüüd oli aeg minna haigla.

Pakkisin seljakoti paariks päevaks vajalikuga ja kõik kreemid ja rohud, mida olin peale määrinud.

Haiglas täitsin pika küsimustiku enda kohta, mõõdeti vererõhku, mis oli 158 ning rääkisin arstile kõike, mida olen peale määrinud, võtnud, söönud. Näitasin pilte oma hommikusest paistetusest kuni selle hetkeni. Kuna mul paistetus hingamisteid ei seganud ning sügelevat tunnet ei olnud, siis ei pidanud ta vajalikuks mind haiglasse jätta. Muidu oleks ta kahtlustanud mingit paistetuse sündroomi. Minu puhul arvas, et kuna ma põlesin 2 päeva tagasi, siis nahk muutus välismuutustele vastuvõtlikuks ning juhtus nii. Ütles, et need, mis mulle apteegist anti on jamad rohud. Vahuri antud allergiaroht hea ning kirjutati veel üks roht juurde. Kokku läks arsti ravimitele ca 1 000 000 IDR-i, aga abikõlbulikud kindlustusele ca 700 000 IDR-i. Arsti abi siin palju ei maksa.

Päeva jooksul pildistatud kaunid näoportreed hommikust hilisõhtuni.

Sain haiglast välja ja läksin meestega õhtusöögi kohta otsima. Sõime Indoneesia toitu, mis maitses väga hästi. Pärast õhtusööki läksime otsima tantsuetendust Bale Banjar Ubud Kelodasse. Tants ja muusika olid huvitavad ning kultuurile omapärased. Puudust tundsin sisu selgitusest, et mõista seda paremini. Muusika mingi aja pärast hakkas veidi vastu kuna variatiivsust tantsus ja muusikas oli vähe, vähemalt minule. 











Pärast õhtusööki kõndisime veel Ubudi vahel ja sattusime juhuslikult tänaval toimuvale tseremooniale, mis oli mõeldud jumalale.


 Villas sõime Gili Airilt kaasa toodud puuvilju, sõime Eesti kommi ja panime paika järgmisi plaane. Autojuhti meil veel ei ole, aga küll me temagi leiame.

Mina olen ikka paistes, aga veidi vist on hakanud tagasi paistetus tõmbuma. Põhiline, et saaks olukorra kontrolli alla ja see ei segaks puhkuse nautimist. Sellised olid siis tänased seiklused.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar