Sõime hommikust ja läksime paadiga snorgeldama. Paadi ja varustuse rent läks maksma 250 000 inimese kohta.
Alguses oli veidi kõhe sügavamal vees, kuid sellega harjus ära. Kalu oli palju, erinevate värvide ja suurustega. Vahur ja Olle ilmselt teavad paremini, mida meil õnnestus näha. Mingi hetk tundsin vees, et kõhus hakkas keerama ja pilt silme ees hakkas virvendama. Sama tunne, kui saad endale prillid ja peale mõningast eeshoidmist hakkab pilt silme ees ujuma. Nii ma siis pugesin paadile. Paat kõigutas lainetel, et olemine läks ainult hullemaks. Jäin merehaigeks.
Lõuna ajaks tulime tagasi maismaale. Kui hea tunne see oli olla maismaal, mis sest, et isegi siis kõigutas aeg ajalt. Sõime, tudusime ja 4 paiku läksime tagasi snorgeldama. Seekord võtsin ka bon voyage igaksjuhuks. Selgus, et kõige parem snorgeldamise koht oligi meil majutuskoha lähedal. Õnnestus meri kilpkonna näha... jeiiii. Oli ikka pirakas.
Iphone 7 väidetavalt on veekindel, et proovisin ka selle ära ja õnnestus vees mõned pildid teha. Kahjuks snorgeldades telefoniga polnud võimalik pilti teha, kuna puutetundlik nupp vees ei tööta.
Enne päikseloojangut tegime Vahuri ja Ollega jalutuskäigu külavahel. Saar oleks nagu pooleks tehtud, et ühel pool elavad kristlased ja teisel pool moslemid. Hästi palju oli väikeseid poekesi, räsitud koeri, lahtiseid koduloomi, rolleriga sõitjaid. Enamus teretavad ja uudistavad turiste. Sõbralik rahvas.
 |
Õhtuti (alates 18:30st umbes loojub päike) toas peale sisalike jälgimise midagi teha ei ole, siis laenasime kohalikelt mängukaarte ja ma õpetasin Eesti poistele potikut, 7 ja valetamist. Selgus, et Janar ei oska luisata ja Olle on meister. Kui üritasin telefoni laadida, toimus keemiline reaktsioon soolvee jäänuste osas telefoni pesas ja laadija vahel ning sain telefoni disklahvi mõneks ajaks. Oh mind totukest, aga vähemalt sai mõned head pildid. Ei tea, kas telefon enam töölegi hakkab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar