Tegime kiirmugimist kuna kell 8 minek White water raftingule. Olle suutis eile leida ühe firma, kes korraldab selle meile 950 000 eest inimese kohta. Päris suur pabin oli sees. Vesi kiirevooluline ja kärestikuline. Raja raskusaste 3-5. Pikkus 8 km. Mul taheti jalanõud ära vahetada kuna mul olid jalas Swarovski kristallidega sandaalid 😂 Need siiani olnud väga head matkajalanõud, sobisid hästi Euroopa autotripil mägedes ronimiseks (www.stopgirlsontheroad.blogspot.com) ja jätsin ka siin jalga.
Viimastel aastatel pabistasin Eestis ka kanuuga sõites “kärestikulistel” ja kiire vooluga jõgedel. Vahur ja Olle on vanad profid, et komplekteerisime paatkonnad raftinguks segamini algajatega. Kõigepealt teooria käsklustest: Forward (aeruta edasi), Back (aeruta tagasi), Bum (hoia nöörist ja kalluta ette), Bum-bum-bum (visku keskele paati).
1 paatkond mina ja Vahur.
2 paatkond Janar ja Olle.
Kõlas stardipauk ja uhamine hakkas pihta... Nii 100 m pärast tuli juba esimene kärestikulisem koht. Ma vist puhkusel alla võtnud, sest iga laine peal viskas korralikult õhku. Ma muidugi olin 90% ajast Bum asendis kuigi meile Vahuriga mitte kordagi ühtegi käsklust peale Forwardi ei antud. Seda öeldi ka ainult siis, kui instruktorid olid tõeliselt hädas, et paat õigesse asendisse või kohta saada. Me olime Vahuriga nagu kruiisil: chillisime, nautisime loodust, nautisime paadi keskel mullivanni, sõime tikuvõileibu ja jõime shampanjat.
Olle ja Janar vist ei maksnud pileti raha, sest nad rabelesid elu eest. Lõpuks omandas Janari lause ka tähenduse: Bum-tsiki bum-tsiki bum-bum-bum. Nad olid saanud ka käsklusi Bum ja Bum-bum-bum.
1 paatkond juhtis võistlust hea vahemaaga kuni jäi kahe laineharja vahele ning Vahur ja tagumine instruktor paiskusid paadist välja keset kärestikku. Esimene instruktor haaras kiirelt Vahurist kinni ja tõmbas veest välja. Vahur see vastu ütles, et talle tundus, et ta oli vee all nii kaua, et kuna ta ükskord pinnale jõuab. Vahur kaotas ka vette kukkudes kiivri, õnneks ka see püüti kinni. Raftingu varustus oli kehva võitu. Vigastusi õnneks kellelgi ei tekkinud välja arvatud, et ma paadis vastu teravat serva tõmbasin säärele pikad kriimud.
Iga natukese aja tagant tegime kaldas peatuse, et oma paati pumbata. Ventiilid lasid õhku läbi. Meile tundus, et me Vahuriga olime vist algajatest instruktoritega kuna meil juhtus rohkem seiklusi, kui teisel paatkonnal.
Suutsime ka kärestikul totaalselt 2 kivi vahele kinni jääda nii, et 1 sekundiga viskus paat vett täis. Näod tõmbusid kaameks, et mis nüüd... Instruktorid hüppasid vette, meid kupatati kahekesi ühele kivile istuma laineharjal. Samal ajal üritati paati kivide vahelt välja suruda. Üks paadi külg oli vastu mu istmikku, et väike hirm oli, et paadi lükkamisega surutakse mind kärestikku. Kuidagi saadi paat kätte ja järgmine samm oli meie jõudmine läbi tugevat veesurvet paati, aga kohale me jõudsime. Sõit võis jätkuda...
8 km sai kiirelt otsa, oleks võinud edasigi minna, aga nagu ikka kõik head asjad lõppevad kiirelt. Tagasi paadimatka alguspunkti viidi meid kasti autos. Mõnus vaheldus umbsele, kilud karbis istumisele autos.
Autojuht on meil vinge. Temast sai meie reisijuht. Kitsastel teedel sõites organiseeris meile telefonis ja helistades pm kogu reisi alates atraktsioonidest kuni majutuseni. Kui kellelgi peaks olema Manados giidi vaja, siis kontakteeruge Tommyga whatsuppis +62 812-4400-244. Suurt vaheltkasu ei võta:) Läbi turismifirma tuleb kõvasti kallim. Ise reisiplaani siin kokku panna märksa keerulisem, kui Balil. Tommy tegi ka mitmeid peatusi tee peal. Näitas meile nelgipuud, ussi, kaneelipuud, puust majakesi, andis maitsta kohalikku 60st puskarit.
 |
| Giid Tommy kaneelipuud nülgimas |
 |
| Traditsiooniline puumaja |
 |
| Auto alla jäänud ussike, veidi veel sibeles. Pesitseb tavaliselt kookospuu kookoste vahel. Ei ole mürgine. |
Külastasime Linaow väävli järve. Sulawesis oleme nagu kuulsused kuna valgeid turiste palju ei liigu, nii tahtis suurem grupike meiega koos pilti teha. Janar on sellise tähelepanu üle niiii õnnelik, 2018. aastaks peaks olema juba ette tähelepanu kuhjaga saadud :D
 |
| Väävli järveke Linaow |
 |
| Kohustuslik grupikas |
Tommy organiseeris meile väga rikkaliku lauaga lõunasöögi, mis oli kärestikusõidu hinna sees. Võimalik oleks olnud tellida ka püütoni või nahkhiire liha, aga jätsime seekord vahele. Lõpuks on mehed ka jõudnud sinnamaani, et suurem söögiisu on kadunud. Me oleme ikka liiiiga palju ja suurtes koguates söönud. Nagu prisked põssad reisi lõpuks 😂
Tagasi hotelli jõudsime enne kella 5. Viimased km, mida oleks Tommy jutu järgi sõitma 20 min, võttis aega 1 tund ja 20 minutit. Liiklusummikud ja liikluskultuur on siin kohutav. Me isegi ei tea, miks nad ridasid eraldavaid jooni maha märgivad, kui nad neist kinni ei pea. Kurvilised kitsad teed, et enne kurvi käib suurem signaalitamine, et enda tulekust teada anda.
Hotellis mehed läksid sportima jõusaali. Kuna ma tundsin end autosõidust või toidust pisut kehvemini, jäin tuppa taastuma. Õhtul korra käisin ka linna peal lootuses jõuda toidupoodi ja osta näksimist, kuid kaugele ei jõudnud sest suur padukas tuli peale. Seisin nii 10 min ühe räästa all kohaliku meesterahvaga, kes üritas oma olematus inglise keeles minuga suhelda. Lõpuks leidsin, et mõistlikum on hüpata vihma kätte ja joosta tagasi hotelli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar